Ma tegin seda jälle..Käisin Kihnus ja kudus ennastunustavalt 3 pikka päeva…Kudumine pidi toimuma juba kevadel,aga see pisike viirus keeras kogu elukorralduse pea peale mitte ainult minul ja nii otsustati,et festival toimub,aga lihtsalt sügisel.

Kui ma reede hommikul praamile astusin,siis lootsin nähe tohutuid rahvamasse,kes kõik kuduma tormavad,aga kahjuks oli meid seal ainult 5 kudumishuvilist ja neist kolme olin kohanud juba eelmisel aastal. Sadamas oli vastuvõtt imearmas-karmoska,viiuli ja akordion tegid mõnusat muusikat. Metsamaa võttis meid vastu oma tuntud headuses-nagu öeldakse vahel,et soe tuba ja lahke pererahvas,no mida sa veel ihata oskad. Sel aastal ööbisime samas majas  kus ka kudusime,nii et elu oli tehtud igati mugavaks ja mõnusaks. Peale tervituskohvi ja võileibu algas tõsine töötegemine. Igaüks sai omale valida käsitöökoti,mis sisaldasid kolm kera lõnga -pruun,valge ja punane ja imepeened sukavardad ja Elli jagas mustreid,mida sai jälle valida-kas võtsid suurema mütsimustri või väiksema. Ja sellega oli lihtne ja loogiline osa lõppenud,sest edasine ületas ühel hetkel igasuguse arusaamise piirid…Vist kõik kihnu kindad,aga troid ja mütsid kindlasti algavad kihnu vitsaga. See luuakse üles ühe varda ja kahe eri värvi lõngaga ja see on ikka jube küll..eriti kui sa oma arvates oskad seda teha,aga selgub et sa teed seda valesti natuke ja siis lähevad veel lõngad segamini ja kui sa oled selle ääre lõpuks üles saanud luua,siis selgub,et õudsaim osa ootab sind veel tegelikult ees-nimelt vitsa kudumine…Mina võtsin omale mustriks selle suurema,sest mõtlesin korra,et hea oleks poistele jõuludeks kihnu mütsid kududa–See tähendas aga 46 silma varda ja sedasi 4 korda.Ma pean ennast muidu kiireks kudujaks,aga kui kahe tunni möödudes oli mul kolm rida lõpuks kootud,siis hakkasin mõtlema,et äkki ma ikka ei tee poistele neid mütse,vaid ehk nad lepivad ka kihnu mustrilise peapaelaga,sest sel hetkel tundus mulle küll,et selle ääremustriga jauran ma kõik need kolm päeva..Aga nii uskumatu kui see ka ei tundu,siis peale kosutavat lõunasööki ja ekskursiooni hakkas asi tasapisi paremuse poole liikuma. Ekskursioonist tuleks päris eraldi rääkida..veoauto kastis,kitarri ja akordionimängu saatel sõitsime läbi peaaegu kõik saare teed ja loomulikult laulsime me terve selle aja. Ei saanudki vahepeal aru,kas on kudumisfestival või laululaager..Igatahes tagasi jõudes hakkas mul asi edenema,aga õhtuks ma äärt veel valmis ei jõudnud,küll sain aga pihta kihnu vitsa kudumisele..Järgmisel päeval alustasime juba kell 8 hommikul kudumisega ja edasi oli kõik lihtne-sõime,kudusime,sõime,kudusime…õhtupoole tulid vanamammid oma kudumistega ja terve päeva sebisid koolilapsed ka seal oma koolitöödega. Laupäeva õhtul Kihnus teadu pärast tööd ei tehta ja meile tulid  pilli mängima Ado Kirsi ja Raido Koppel. Mehed teadsid täpselt mis nad tegid.Alustasid oma kontserti Arvo Pärdi Ukuaru valsiga ja ma olin kohe neisse armunud… Mulle tohutult meeldib,kui pillimehed teavad täpselt,mida nad teevad ja kui nad teevad seda veel väga -väga hästi,siis on see lihtsalt imeline..Ja muidugi need Kihnu naised -noorikud,kes körtide lehvides mööda tantsupõrandat keerutasid…Pühapäeva hommik võttis meid vastu väikese ärevusnoodiga,sest tuul oli päris korralik ja hommikune Manija reis oli ära jäänud,aga päeva edenedes tuul taltus natuke ja praamiaega ei tühistanud keegi. Kudumine edenes,mitte küll nii nagu oleks lootnud,sest eelmise päeva õnnestumine võttis mõistuse vähe paigast ära ja selle asemel,et korralikult mustrit lugeda,tundus mulle,et olen juba nii kõva tegija,et muster on nõrkadele…aga tuli pettuda iseenda oskustes ja hakata aga jälle harutama. Igatahes sain oma mustri lõpuks jooksma,kahju muidugi et ma mütsi valmis ei saanud,aga kaks päeva kudusin veel kodus ka ja nüüd on ta valmis. Otsustati,et järgmise aasta kevadel saame jälle kokku ja siis vaatame,kuidas ühed kihnu  roositud kindad valmis saavad..