Ma tegin selle ära… Ma sain kihnu troi valmis ja see mahtus isegi selle omanikule selga. Jessss!!!!!!  Ma olen kudunud palju ja igasuguseid asju, aga igal võimalusel olen ma hoidunud mustri kudumisest. Mind ajavad hulluks need igasugused ülejooksud ja tagantjooksud ja kõik see õudus mis kaasneb mitme värviga kudumisel. Aga nüüd võtsin ja kudusin selle troi siis valmis. Oleme ausad, seal oli kasutusel kehaosas kaks värvi – pruun ja valge ja minu troil sain peaaegu 50 cm kududa ringvarrastega, mis mustriga kudumisel on päris normaalne. Aga 30 cm tuli ikkagi kududa edasi tagasi mustrit ja see oli kõige raskem osa vist. Tegelikult mis ma hädaldan siin, kudumine oli kõige lihtsam kogu selle protsessi juures. Üle mõistuse oli arvutamine.. just – just… See minu “lemmikaine” koolis -matemaatika… Isegi kududa ei saa sa niimoodi, et enne pool päeva ei arvuta. Mitu silma on mustrikorras, kui lai on mustrikord, kui suur on ümbermõõt, mitu mustrikorda läheb sinu ümbermõõtu ja kui sulle tundub, et no nüüd on kõik olemas ja võta ainult vardad kätte ja alusta kudumisega, siis hakkad äkki kahtlema… Käise alguse tegin kohe suurema ja nüüd mõtlen, et oleks võinud ka kehasse 2 mustrikorda juurde teha, aga kududes õpid…Kaelaauku kudusin ja harutasin neli korda, alles viies kaelus sai nii suur, et pea ka sealt läbi mahtus. Mingi hetk oli küll selline tunne, et ostan poisile pudeli toiduõli… Las määrib pea kokku, et kampsun üle pea läheb. Aga nüüd tundub vähemalt, et selga ta mahtus. Minul  võttis kogu see protsess aega umbes 3,5 kuud. Päris iga päeva ei kudunud, aga kui kätte võtsin, siis ikka tegin niikaua kui jaksasin. Käed ei väsinud ära, aga huvitaval kombel silmad väsisid ära, nähtavasti pole nad harjunud sellist tihedat mustrit jälgima. Ja nüüd võtsin ma uue troi käsile mille ümbermõõt on 150 cm…Vaatame kuidas asi edenema hakkab. Praeguseks on alumine äär igatahes tehtud ja mõnedread mustrit ka.