Sel kevadel on nagu kõik teisiti…
Minu 17 aastat tööd sai korraga otsa ja esimese hooga ei osanud kohe midagi teha. Arvasin, et puhkan ja mängin  niisama, aga võta näpust.. Nagu teades seda,et

tahan logeleda, leidsin FB-st kuulutuse,et Kihnus toimub kudumisfestival ja teema on labakinnas. Tegelikult oli selline festival juba ka eelmine aasta, aga siis ei sobinud mulle aeg kohe mitte sugugi, kuigi teema oli natuke südamelähedasem -nimelt kihnu soki kudumine, aga pole sel labakindal ka häda midagi. Ükski oskus ei jookse mööda külgi maha..Ühesõnaga panin ennast siis kirja ja kui koondamisrahad kätte sain, siis kasutasin osa sellest rahast minu arvates üsna otstarbekalt…investeerisin tulevikku, ehk siis maksin osalustasu ära. See ei olnud kõige väiksem – 200 eurot, aga kui mõelda natuke, et mis ma siis sain selle raha eest..Kaks ööd magada soojas toas, dušši kasutamise võimalus, söök 7 korda, kõik töövahendid ja mustrid, ekskursioon saarel, muuseumi külastus ja väga armas seltskond kõigil kolmel päeval, siis ei ole seda tegelikult palju. Ja väga asjalikud ja oma tööd väga hästi tundvad meistrid.
Alustasin Kihnu sõitu kell 6 hommikul – kõigepealt Pärnusse siis edasi Munalaidu ja siis praamiga Kihnu. Sadamas oldi muidugi vastas ja kuskil kümnest olimegi Metsamaa pärimustalus. Väike tutvumisring ja kohe kuduma muidugi…Eelmisest aastatst oli kolm naist, teised olime kõik uued. Meid oli 12 naist. Oli käsitööõpetajaid, kellel kõikvõimalikud oskused olid kui varnast võtta, aga oli ka päris algajaid. Kolm õpetajat oli ka, aga hiljem lisandusid neile kolmele veel vanemad memmed, kes olid muidugi kogu selle kudumise tõelised pärlid. Ja siis läkski lahti..Kõrvaltvaatajale võisime tunduda muidugi kui toatäis idioote…Istuvad ja koovad, vahepeal räägivad midagi omaette, siis lähevad ja vaatavad vaikides mis naaber teeb ja siis proovivad edasi kududa ja siis räägivad jälle omaette..See oli esimesel päeval nii. Edasi muutus asi lõbusamaks, sest esialgne võõristus hakkas kaduma ja lõpuks oli küll selline tunne et no enam ei jõua naerda ja lõkerdada…Aga vaatamata kõigele edenesid ka meie labakindad. Mulle isiklikult oli täiesti uus asi kihnu vitsa kudumine, mida ma esimese hooga selgeks ei saanudki.. No enda arvates tuli välja, aga nagu hiljem selgus, siis oli ikka kõik valesti, aga järgmise vitsa sain juba tehtud. Ma olen 30 aastat kudunud, aga tundsin ennast kui laps, kellele on esimest korda vardad kätte antud. Kolmanda päeva lõpuks oli valminud üks kinnas, ka minu oma jäi poolikuks, aga saanud olin ma meeletus koguses teadmisi ja oskusi. Otsustati ka seda, et järgmine aasta toimub festival uuesti ja siis peaks teema olema kihnu müts. Arvati küll,et võtame sõrmkindad ka aga siis leiti, et las see jääb ülejärgmiseks korraks. Oli küll aprilli lõpp, aga ilmaga meil vedas – oli väga soe ja päikeseline. Laupäeva õhtul oli meil kohtumine ka Kihnu Virvega ja Roosi oli ka iga päev meile toeks ja abiks. Igatahes on mul kindal plaan minna kihnu ka järgmisel kevadel.